WebcamSurf Paradiis
Eesti keelesIn englishSuomeksiПо-русски
Otsing
Scuba
07.11.2013 00:00:00
Talv tuleb Detsembris
05.11.2013 00:00:00
Lumeseiklused Otepääl
01.11.2013 00:00:00
Telli lumetakso Safarihotellist Murakas
01.11.2013 00:00:00
Trummijämm!
Pealehekülg / Suvi / Scuba

Sukeldumine

See on harrastus mida ei saa lihtsalt proovida ja kus ettevalmistuse tasemest võib sõltuda väga palju. Esineb olukordi, kus saab eksida vaid korra.

KOOLITUSKURSUSED

Kõik sukeldumiskursused sisaldavad teooria ja praktikakursuse, kogu varustuse suruõhust kuni kinnasteni, instruktorite teenused, sauna ja kuumad joogid ning omandatud oskusi kinnitava Litsentsi.

 

 

 

 

 

 

 

 

a) Discover Scuba Open Water Diving (DSOWD)

Grupp: 6 - 10 in.
Programm: teooria, ohutus, varustuse valik ja sobitamine, praktiline õpe maal, praktika vees, 1 meresukeldumine paaridena, max. sügavus 5 m, käsitsi kalapüük, litsents DSOWD
Kestvus 1 päev (9.00 - 18.00)
Eeldused: Hea tervis ja huvi veealuse maailma vastu.

Peale algkursust, teisel päeval kui ilm on soodne võib teha juba põneva vrakisukeldumise, max. sügavus 7 m.
Soovitan seda võimalust kindlasti kasutada sest kuskil mujal ei pääse ühe päevase kursuse kaudu kohe merre ja tingimused võivad Ristnas osutuda tõesti paradiisilikeks.

 

 

 

 

 

 

 

b) Jet Diving

Grupp 2 - 8 in.
Programm: jetisõidu kursus ja jetisukeldumise alused,
"drift"-sukeldumine, ohutus, varustus, 1 jett, 1 avameresukeldumine, instruktori teenused, litsents JD
Kestvus: 3 - 4 tundi
Eeldused: Kas DSOWD, OWD või vastav koolitus.

 

 

 

 

 

 

 

c) Wreck Diving

Grupp 2 - 6 in.
Programm: vrakisukeldumise algõpetus,
"overhead" teooriad,
ohutus, varustus, 1 vrakisukeldumine, transport, instruktori
teenused, litsents WD
Kestvus: sõltuvalt objektist 3 - 5 tundi
Eeldused: Kas DSOWD, OWD või vastav koolitus.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

ALLVEESAFARID (vastavalt kvalifikatsioonile)

Kalapüügisafari, Öösafari, Vrakisafari, Orienteerumissafari, Aardesafari, Süvavee safari (max. 40 m)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

VARUSTUSE LAENUTUS

(kehtiva litsentsi alusel, 1 in./1 kompl./1 balloon)

Suruõhuballoonide täitmine (kuni 330 bar)

Sukeldumisvarustuse hooldus.

 

 

 

 

 

 

 

 

 


 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Loe altpoolt: Kuidas Peep ja Paap barokambris käisid
 

 

Harrastussukeldumine Eestis

Balti merre on erinevate aegade jooksul uppunud umbkaudu 40 000 laeva. Vaid tühine osa on avastatud, väga vähesed uuritud. Eestis on riikliku kaitse alla võetud ainult neli, sedagi alles 1999 aastal.

Harrastajad ja huvilised:
Eestis on kaks erialaliitu
Eesti Allveespordi Liit (EAL, põhiliselt allveesportlased)
Eesti Sukeldujate Liit (ESL, põhiliselt sukeldumisharrastajad)
Harrastussukeldumine on muutunud eriti populaarseks alles viimastel aastatel. See on toonud endaga kaasa loomuliku huvi ka eesti mereajaloo ja allveemuististe vastu. Hulgaliselt harrastajaid on oma tegevuses pühendunud eesti mereajaloole ning soovivad anda oma panuse veealuse kultuuripärandi uurimisse, säilitamisse ja kaitsesse.

Huvilised, kes pakuvad oma vabatahtlikku abi ja teevad selleks suuri kulutusi nii erihariduse kui ka varustuse ja vahendite näol, on riigile suureks kergenduseks kui neid oskuslikult rakendada. Seetõttu peetakse kõikjal maailmas harrastajate initsiatiivi rakendamist täiesti vältimatuks, seda isegi väga jõukates riikides.
Efektiivsust näitab asjaolu, et kõik suuremad leiud, avastused ja väljakaevamised üle maailma on toimunud valdavalt harrastajate abil ja toel. Ühiskondlikku potentsiaali allveeuuringutes oleks viimane aeg ka Eestis hakata rakendama senisest paremini. Seda seisukohta jagavad harrastussukeldujatega Eestis seni vaid Kultuuriministeerium ja Muinsuskaitse Inspektsioon. Kuigi selles koostööd on esimesed sammud tehtud, on puudulik seadusandlus suureks takistuseks ning vajab tervet rida muudatusi, parandusi ja täiendusi.

Paar näidet:

1. Kaitsta tuleb seda, mis kaitset vajab ja seal kus see kaitse on vajalik.
Millegipärast üritatakse aga meil kaitsta kõike ja igal pool.

Valdav osa eesti vetes leiduvatest objektidest on väärtusetu roosteromu, mis aga seaduse silmis on võrdsustatud muinsuskaitseobjektidega, ning nendele sukeldumine on seetõttu piiratud ning nõuab erilube. Sõltuvalt järelevalveorganite (Piirivalve) tõlgendusest võidakse sellist sukeldumist kvalifitseerida seaduserikkumisena.

Eesti sukeldusharrastajate vrakiregistris on üle saja sellise tähtsusetu objekti, milledele sukeldumiseks on seaduse kohaselt vaja vrakisukeldumisluba.
Maismaal sobiks võrdluseks hüljatud autoromu, mida ei tohi uurida, vaadelda ega pildistada ilma eriloata.

Probleem:
Senini on seadusega määramata kriteeriumid, mille abil selgitada allveeobjektide kaitseline staatus lähtuvalt vanusepiiridest ja muudest teguritest ning reguleerida see valdkond kõiki osapooli rahuldavaks. Mereajaloo uurimine vaid võidaks ja tulemused oleksid palju paremad kui seni.

2. Välisturism.
Vrakisukeldumine on üks levinud suund tänapäeva allveeturismis. Selle valdkonna potentsiaal on Eestis seni täielikult kasutamata nii sise- kui välisturismis. Hirm rüüstajate ees on nii suur, et vee alla ei taheta välismaalasi lasta isegi vanarauda vaatama.

Kui aga rääkida väärtuslikest allveeobjektidest, siis mis oleks halba selles, kui Eesti allveemuististega võiks kõik huvilised otse vee all tutvuda? Kuulsast Hiiumadalast (Neckmansgrund) saaks põneva allveemuuseumi.
Muidugi peab see tegevus olema korrektne ja koordineeritud. Oskusliku korralduse puhul saaks sellise seiklusteeninduse abil samuti mõne muu rannikuala majandusnäitajaid parandada muistiseid ohustamata.
Muuseumidki ju majandavad end osaliselt külastustuludest.

Allveeturismi osas on aga kehtiv seadusandlus ja ka selle tõlgendamine lausa turismivaenulikud.

Olukorra normaliseerimiseks on ESL ja EAL poolt loodud ühine seadusandluse töörühm, mis esindab harrastussukeldujate seisukohti ja püüab kaitsta nende huve suhtluses riigiorganitega.
Parimate tulemuste saavutamiseks Eesti allveemuististe uurimisel on erialaliidud moodustanud ühise Mereajaloo Osakonna, mille töösse kavatsetakse kaasata nii kohalikke spetsialiste kui ka välismaiseid koostööpartnereid.

NB! KOGU JUTT PUUDUTAB VAID OTSINGUID, VAATLUSI JA FOTO/VIDEO JÄÄDVUSTAMIST - MITTE ALLVEETÖID EGA KA VÕIMALIKE LEIDUDE VÄLJATOOMIST ! ! !

Siin tehaksegi tavaliselt suurim tõlgendusviga.

Veealune maailm on mõõtmatult huvitav.

Kui soovid ennast harida, sukeldu veealusesse maailma, saad targaks - väga targaks.


Peep Rada kodulehekülg

Lingid

Kuidas Peep ja Paap barokambris käisid?

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Peebu kommentaar:

Teatavasti on mujal maailmas, kus sukeldumine on rohkem arenenud harrastus kui siin Eestis, barokamber ja päästekeskus sellised asjad, mille kohta iga sukelduja unepealt teab, kus asub ja kuidas häda korral abi saab. Mõnes kohas aga maksab iga sukelduja mingi teatud summa aastas või kuus ainult selleks, et barokamber ja abi alati käepärast oleksid.
Senimaani oli mulle teada, et barokamber on Tallinnas olemas meremeeste haiglas, aga sellega minu teadmised piirdusidki. Pole seda ju kunagi vaja läinud - õnneks. Aga vaja võib minna kõigil ja kõige ootamatumal momendil.
Viimasel ajal on minu sukeldumised aina sügavamale ja sügavamale viinud. Paabul samuti, ning mida sügavamale minna, seda rohkem tekib häirivaid momente ja teadmatust, vaatamata sellele, kui põhjalikult sa ka ei uuriks erialast kirjandust. Inimeste reaktsioon võib olla väga individuaalne ja enda füsioloogilisi iseärasusi me tegelikult ei tunne.
Sellega seoses tuli Paabul hea idee, et võiks kasutada Meremeeste haiglas olevat barokambrit, testimaks oma reaktsiooni sõltuvalt sügavusest, teha tähelepanekuid lämmastiku narkoosi individuaalsetest mõjudest ja erinevustest võrreldes teistega.
Samuti selleks, et jõuda selgusele sügavustes tekkivates kõrvalnähtustes, et kogemusi mitte omandada vee all, kus pole aega kontsentreeruda igasugu kõrvalnähtustele ja kus need nähud võivad ohtlikeks osutuda. Teha seda kõike kontrollitud ja turvalises keskkonnas, spetsialisti järelevalve all, koos vastavate järeldustega.

Selleks kõigeks oli Paap juba eeltöö teinud ning selgus, et lisaks barokambrile on haiglas olemas ka eriarst, dr. Jaak Öpik, kelle eriala ongi sukeldumisfüsioloogiaga tegelemine, ehk allveemeditsiin, ning kes on proffessionaalsete tuukritega tegelenud pool elu ning omab suuri kogemusi sel alal.

Niisiis, polnud mul vaja midagi muud teha, kui kokkulepitud ajal kaasa minna.

Kus asub barokamber? Barokamber asub Meremeeste haigla (Paldiski maanteel, mitte hullumajas, vaid veidi edasi). 1. korrusel. Sinna pääseb kõige lihtsamini maja tagant hoovipoolse ukse kaudu, kuhu pääseb hästi ka autoga, või siis eesuksest läbi koridoride rägastiku.
Barokamber ise on selline pisike ja nõukogude aegne, 70-ndatest aastatest. Barokambri juurde kuulub veel balloonide patarei, mis asub kõrvalruumis ja kompressor, mis asub hoopis omaette ruumis. Barokamber on mõeldud küll ühele inimesele, kuid sinna mahub istuvas asendis vabalt ka 2 inimest, hädapärast ka kolm. Kommunikatsiooniks on olemas mögafoni systeem ning kogu protseduuri vältel räägitud jutt võetakse linti, mida säilitatakse 24 tundi.
Otsustasime siis läbida katsejänestena selle nn. barofunktsionaalse testi ning dr Öpik koostas graafiku, mille kohaselt tõstab ta rõhu esimene kord maksimalselt 6 at peale, mis teeb 50m magedat vett. Enne kambrisse minekut mõõdeti vererõhku (70/110) vaadati kõrvu ja testiti hingamisteede läbitavust e.kopsurõhku, mis seisnes mingisse aparaati täie jõuga puhumises. (saavutasin 740l/min). Siis oli väike kunstiring, anti paber ja lasti sinna maja joonistada. See anti kaasa ja öeldi, et rõhu all tuleb samasugune sinna kõrvale joonistada. Narkoosi taseme hindamiseks küll lihtne moodus.
Eelnevate arutelude ja kooskõlastamiste käigus saime teada, et rõhu tõstmisel tekib kambris tihenemisest tingituna kõva kuumus, samas rõhu langemisel tekib jahenemine. Seetõttu oli selge, et riietus peab algul olema kerge või lausa olematu, koos võimalusega midagi sooja hiljem peale võtta.
Kui eelprotseduurid olid tehtud pugesime käpuli kambrisse ning lükkasime luugi enda järel kinni. Luuk muuseas ei jää enne kinni kui rõhk kambri sees tõuseb ja selle lukustab. Kraanid keerati lahti ja siis hakkas sisina saatel üks pidev kõrvade tasakaalustamine. Minu meelest on vees kõrvu tunduvalt lihtsam tasakaalustada. Kambris on isegi on oht üle puhuda, kartuses, et tasakaalustamisega hiljaks jääd ja rõhu kiire alandamine pole nii lihtne kui vees, kus võid ise veidi kõrgemale tõustes kergelt veaparanduse teha. Kambris läks kiiresti kuumaks (31 kraadi), kuna rõhu kasvades teatavasti tekib soojus nagu ballooni täitmiselgi ja kohe tekkis soov lahti riietuda ning vajadus käteräti järele. Seetõttu oleks kambrisse sobiv minna hommikumantlis. Esimese 1min. peatuse tegime 30m peal. Nüüd jäi tasakaalustamisest ka mahti ringi vaadata ja oh seda nalja, kui Paap rääkima hakkas tegi ta seda porgandihäälega! See ajas mind kohutavalt naerma ning ega mu endagi hääl parem polnud ja see oli veelgi naljakam. Edasi tõsteti rõhk 10m astmete kaupa ja 1minutiliste vahedega 50m peale. Paabu Suunto kell näitas küll 48m aga see tuleb mageda vee ja soolase vee erinevatest erikaaludest. 50m peal oli planeeritud 5min. aeg. Sukeldumiskell läks kohe deko rezhiimi tänu vahepeatustele. Need on vältimatud, et kambrit ka tuulutada ja olemist kergendada. Joonistasin siis oma maja sinna teise kõrvale. Ei saa öelda et see oleks oluliselt teistsugune tulnud. Paabul tuli isegi parem kui esimene. Siis mõtlesin, et huvitav, kaifi justkui pole. Tegelikult ikkagi oli, umbes selline tunne, nagu oleks 2 õlut ärajoonud. Paabu arust aitab talle selliseks seisundiks ka ühest. Siit tegin järelduse, et vees nii sügavale minnes võimendavad narkoosi effekti ka pimedus, mis toob kaasa taustsüsteemi puudulikkuse ja mis tekitab raskusi orienteerumisel, kaalutuse tunne ning külm, mis tekitab omakorda disorientatsiooni ja mõjutab kogu situatsiooni psühholoogiliselt. Ning selle narkoosi võimendav toime võib olla päris tugev, mis omakorda sõltub sellest, kui palju on eelnevalt puhatud, kui vastupanuvõimeline on organismi üldseisund jne... Soojades meredes 40m peale sukeldumine on hoopis teine teema. Seal puuduvad paljud narkoosi võimendavad faktorid. Mina hakkan eesti pimedates ja külmades vetes narkoosi tajuma juba 20-25m sügavusel, mõni jälle ei saa ka 40m peal midagi aru. Ühesõnaga - individuaalne värk ja seda ongi kasulik igal ühel iseendast teada.
Veel üks huvitav nähtus, mida ma varem polnud eriti märganud on see, et õhk muutub sõna otses mõttes paksuks ning 6 at keskonnas füüsiliselt pole võimalik korraga sisse hingata rohkem kui teatud kogus õhku. Seega hingeldamine sellise rõhu all on väga vaevarikas ja raske. Täiel sõõmul sissehingates oli selline tunne, nagu oleks kraan koomale keeratud ja rohkem kui ettenähtud, läbi ei tule. Selleks ilmselt oli see hingamisteede läbitavuse test vajalik. Igatahes on reguga hingamine kergem ja ka õhk on kvaliteetsem.Teine asi, mis õhu paksust näitas oli see, kui end liigutada või käega kiiresti läbi õhu tõmmata. Hoopis teistsugune tunne kui tavalisel rõhul. Käe ümber oli tunda õhukeeriseid (nagu vees) ning õhutakistuse suurenemine oli märgatav. Porgandihäälega rääkides aga ei õnnestunud korralikult kuuldavale tuua R ja S tähte, ikka sama tiheduse tõttu, mis tegi meievahelise suhtluse eriti naljakaks. Üritasime igasugu häälikuid ja mõnitasime teineteise kõnemaneeri, kuidas oskasime, aga korrektset kõnet ei olnud ega tulnud, keel oli pehme mis pehme. Pärast arst kommenteeris, et jutt barokambris oli küll elavamaks muutunud.
Märkamatult oli meie 5 minutit ümber saanud ning kiiresti hakati õhku välja laskma, muidugi lubatud piires 18 m/min. Sellist kiirust ei tahtnud kuidagi aktsepteerida Suunto kell ja karjus kogu aeg, slow-slow-slow, kuid siiski errorit ei andnud.

Nüüd läks kiiresti külmaks (hommikumantel aitab) ning kambrisse tekkis udu. Esimene peatus oli 5min. 6m peal ning järgmine 5min. 3m peal. See ei läinud küll päris kokku Suunto soovitusega (7 min. 5m peal) kuid lõppkokkuvõttes jäi kogu virtuaalsukeldus kontrollitud tingimustes Suunto poolt aktsepteeritavatesse limiitidesse, kella poolest oleks võinud isegi mõni minut varem pinnale tõusta.
Alles rõhu alanedes, kui kaif kiiresti lahtus, sain selgelt aru et kaif oli tegelikult olnud täiesti korralik.
Äkitselt kadus lobisemise himu ning muutusime kole tõsisteks ja vaikseteks. Selleks korraks oli test läbi. Peale barokambrist väljaronimist mõõdeti veel vererõhku, mis minul oli tõusnud 80/130, Paabul taastunud endiseks. Siiski, suure rõhu all käimine pole naljategu.
Kogu loo moraal võiks olla umbes selline, enne kui sügavale sukeldud, käi barokambrist läbi ja vaata kuidas rõhk sulle mõjub. Vee all katsetamine võib olla ohtlik.

Peep


Paabu kommentaar:

Tulemused:
Need on enamasti tähelepanekud, mida ei saa kuidagi teha vee keskkonnas ja aitavad hästi mõista, mida tähendavad tegelikult rõhk ja tihedus.

Lämmastikunarkoos algas kuskil 30 m kandis ja progresseerus kergelt kuni 50m-ni. Peale porgandinaljade oli ka muid tähelepanekuid. Mõistus töötas oma arust normaalselt, oli lihtsalt lõbusam ja kerge peapööritus, tasakaaluhäireid siiski ei täheldanud, aga mingi nägemise muutus oli veidi tunda. Tean seda ka oma sügavamatelt sukeldumistelt, kus pilt veidi koomale tõmbab ja pea hakkab ringi käima. Sellele mõjub minu puhul meres kindlasti soodustavalt ka järsk temperatuurimuutus (nagu saunast jääauku), eriti tundliku pea kaudu. Siit edasi algabki võib-olla "Tunnel Vision" ja seda peab ju ka proovima. Nüüd oli hoopis meeletu kuumus, seetõttu mitte nii tuntav peapööritus.

Kuna tegu on ehtsa, kuigi lühiajalise ja kontrollitava narkoosiga, võiks hakata juurdlema, et kas me nüüd hakkame narkariteks ja kutsume ka teisi või? Pole siiski midagi hullu, sest see on täiesti süütu ja loomulik narkoos, mis kindlasti ei tekita mingit sõltuvust vaid vastupidi, teenib meie tervise huve.
Aga nalja võib ju ikka visata, nii, et "Narkarite Klubi" on avatud.

Peale esimest 50m testi tasub mõelda 60m programmile, kus laskumine on kahe-etapiline ja kiirem. Ise kavatseme selle kiiremas korras ära proovida, seda enam, et see on ka maksimumpiir mida saame seal katsetada.

Kokkuvõttes on sellised testid ohutud ja huvitavad kõigile litsentsiga veeinimestele, päris kasulikud kõigile, kes üle 30m sukelduvad ja eluliselt vajalikud kõigile, kelle plaanides on Deep air 50+

Kuidas barokambrisse pääseda?
Moodustada paarid litsentsiga sukeldujatest, kes ei põe foobiaid ja jagavad meelsasti oma rõõme ja hädasid. Ei soovita algajatele. Ilma vastava koolituse ja praktikata huviline jääb hätta rõhu tasakaalustamisel ja kogu protseduur tuleb katkestada.

Tehnilistel ja organisatoorsetel põhjustel toimub vaid üks taoline protseduur päevas, vaid argipäevadel ja eranditult hommikuti. Kui hirmsaks tunglemiseks läheb, peab ise initsiatiivi näitama, et sobiv aeg leida. Ehk saab mingitel juhtudel ka 2 protseduuri päevas teha, kolmekesi minna või päevasele ajale registreeruda.
Kooskõlastama peaks kogu värgi eelnevalt tel. teel otse dr. Öpiku endaga, töö tel. 6507391, ka sellel nr.-l vastab ta vaid hommikuti.

Mis maksab?
Põhjalikud läbirääkimised haigla juhtkonnaga viisid tulemuseni, mis peaks üldjoontes rahuldama enamikku harrastajaid ja ka haiglale piisava huvitatuse säilitama. Ühe nädalaga suudeti välja kalkuleerida hind uuele teenusele, mis hakkab maksma 210.- eeku inimese kohta.

Kaua kestab?
Kogu üritusele tasub reserveerida ca 1 tund juhuks, kui soovid arstiga ka muljetada.

Mida kaasa võtta?
Shortsid, plätud, hommikumantel ja kindlasti KÄTERÄTIK (mille meie maha unustasime)
Sukeldumiskell või sügavusmõõdik kaasa, muidu puudub orientiir, kambris näidikuid pole.

Litsents lauale ja pea ees punkrisse.


NB! Kasulik on teada, kas ja kus asuvad Eestis lähimad barokambrid, kuidas sinna vajadusel pääseda ja kellega kontakte luua, kuid arvestades võimalikke viiveid ja neist tingitud ohte soovitan tegeleda ka siiani vähe levinud, kuid kergesti kättesaadavate vahenditega, s.o. hapnik esmaabigaasina ja rekompressioon vee keskkonnas ("in-water recompression")

Mull-mull.

mikare.net