WebcamSurf Paradiis
Eesti keelesIn englishSuomeksiПо-русски
Otsing
07.11.2013 00:00:00
Talv tuleb Detsembris
05.11.2013 00:00:00
Lumeseiklused Otepääl
01.11.2013 00:00:00
Telli lumetakso Safarihotellist Murakas
01.11.2013 00:00:00
Trummijämm!
Pealehekülg / Suvi / Ajalugu

AJALUGU

Taust.

Paap Kõlari Safarikeskused said ametliku alguse 1987 aastal kui loodi Surfikeskus Pirita randa ja Harku järve äärde.
Sellest kooperatiivide algusajast alates, kui laenutati nelja purjelauda ja surfikursus maksis 6 rubla, on toimunud nähtav ja tuntav areng mille peamiseks eelduseks ei ole olnud üksnes inventari suurenev valik ja uute harrastuste juurdevõtmine, vaid eelkõige praktika ja kogemused, ilma milleta ei oleks edukas tegutsemine ekstreemaladel mõeldav.


Tegevuskohad, kliendid.

Tänaseks on tegevus koondunud põhiliselt kahte kohta sõltuvalt hooajast, Suvel Hiiumaale, Ristna Surfparadiisi ja talvel Otepääle, Väike-Munamäe alla.

Kui algaastatel oli valdav osa klientuurist üksikud juhukliendid, siis nüüd on domineerivaks grupid, enamasti edukad ettevõtted ja firmad kelle juhtkond on avastanud uue ja huvitava mooduse oma firma töötajate motiveerimiseks, premeerimiseks ja kokkutulekute ning spordipäevade korraldamiseks. Taibukamad firmajuhid külastavad meid mitu korda hooaja jooksul, tuues kord kaasa personali, kord aga klientuuri ja võivad kindlad olla, et tehtud kulutused end kuhjaga ära tasuvad.


Tulevik.

Maismaa ja rannalõbudest oleme liikunud sügavale vee alla ja üles
taevasse. Seal ongi palju tegemist, näiteks Flysurfing (tuulelohe abil surffamine), "paramotoring" (motoriseeritud paraplaan) aga ka maismaa (parakarting), vee (hovercraft-hõljuk) ja allveesõidukite vallas tuleb kogu aeg uusi üllatusi.
Seega toimub pidev laienemine ning tulevik on jätkuvalt põnev.


Sportlikke saavutusi:

1989 a (Nõukogude ajal) surfates purjelaual Tallinnast Helsinkisse 11.5 tunniga
1996 a. purisuusatamise MM-il Haapsalus I koht Foil (tuulelohede) klassis
1996 a. jetiga Tallinn-Helsinki 49 minutiga
Lisaks mitmeid tiitlivõite nii purilaua, jeti- kui mootorkelguspordis.


Kõrvalnähtused.

Uute harrastustega kaasnevad sageli probleemid, tingituna ootamatust uudsusest, seadusandluse puudulikkusest jne.
Peaaegu kõik meie tegevusvaldkonnad on olnud löögi all ja mõned on seda tänaseni.
Keegi arvab, et jetid hävitavad kalu, keegi, et surf ei sobi liivaranda, keegi, et sukeldumine on kuritegu jne. ja mõni arvab, et loodust saab juhtida määrustega.
Selleks, et ametkondlik nõmedus üle pea ei kasvaks, tuleb sageli oma harrastuste kaitseks välja astuda. Seda saab teha igaüks iseseisvalt oma võimaluste piires, aga tulemus on alati parem kui huvilised oma jõud ühendavad. On see klubi, ühendus, liit või assotsatsioon - kas see on registreeritud või mitte, polegi nii oluline.

Mõned viited dokumentidele mis valgustavad huvitavamaid hetki selles protsessis:

Artikkel ajalehest Post 1996a.

EPLL pressi-info 1996a.

Surfarite pikett Pirital 1996a. (töötluses koos pildimaterjaliga)

EVL pressiteade

Harrastussukeldumine Eestis

ESA pressiteade


Soovid kommenteerida või midagi lisada?

Extreemsafari

                                                                                             

Extreemsafari Surfikeskuses

 12-Tunnine "Survivalgame" jettidel

          26. Aug.1995a. varahommikul kell 6.00 kogunesid Pirita randa Surfikeskusesse neli hulljulget, et tõusvast tormist hoolimata jettidel tormisesse teadmatusse startida - pikimale Eestis seni teadaolevale jetrisafarile marsruudil Tallinn-Hanko-Turku, üldpikkusega ligi 300 km. Ka kogenumad meestest ei aimanud veel mis neid tegelikult ees ootab. "Õnneks oli meid vaid neli, paljud ei jõudnud viisasid korda ajada. Vaatamata lühikesele ettevalmistusajale oleks osavõtta soovijaid olnud rohkesti, isegi Lätist."

 ARGUMENDID:

         Pikem safari piiri taha oli Surfikeskuses veel pidamata.

         Maailma suurim - Turu saarestik - meelitas juba aastaid.

Kõik osavõtjad omasid märkimisväärseid tulemusi Eesti 1995 a. jetivõistlustel ja    olid huvitatud pikemast ekstreemüritusest, et nii ennast kui ka tehnikat proovile panna.

         26.-27. Aug. toimusid Turus Põhjamaade meistrivõistlused jettidele.

 OSAVÕTJAD:

         PAAP KÕLAR           - SURFIKESKUS        - KAWASAKI 900 Zxi

         AIVO PÄRN             - FAVORA               - YAMAHA WAVERAIDER 1100

         REIMO LILIENTHAL   - REIMOL                - YAMAHA WAVERAIDER 1100

         MEELIS ANNAST      - MTG                             - YAMAHA WAVERAIDER 1100

 

TEHNIKA:

         Sõidukid milledel üritus teoks sai, esimdavad käesoleval ajal maailma jetitööstuse paremikku nii kubatuurilt (900 - 1100cm2), võimsuselt (100-110hj) kui sõiduomadustelt.

         Kütusereserv oli varasematele kogemustele tuginedes suur - igal jetil peale standardpaagi(43-50l) veel täiendav 30-40l.

         Varustuse hulka kuulusid professionaalsed veekindlad raadiosidevahendid, mis toimivad kindlalt nii omavahelises suhtlemises kui appikutseks merel igas olukorras rahvusvahelisel 16-ndal kanalil,  NMT ja GSM telefonid ja GARMIN GPS 45 satelliitnavigaator millesse olid eelnevalt programmeeritud kõik võimalikud marsruudi variandid.

         GSM peaks toimima kogu sinnasõidu vältel, kui aga tagasiteel Hiiumaale põigata, võib loota vaid NMT-le ja seda ka vaid Kärdla ümbruses, muidu on kogu Eesti rannik katmata peaaegu kuni Tallinnani.

         Kuigi polnud eesmärgiks tehnikat testida ja äärmuslikes oludes katsetada kujunes ettevõtmisest siiski omalaadne proovikivi mitte ainult meestele vaid ka varustusele.

 

KOHUSTUSLIK VARUSTUS:

         Kalipso, neopreenkapuuts, kindad, jalatsid

         Korralik päästevest ja head jetiprillid seotuna vesti külge

         Joogivesi, kapuutsiga tormikile

         Kuivad, soojad riided veekindlas pakendis

         Pass ja viisa, sularaha

         Eesti lipu kleepsud jettidel kui kohustuslik maatunnus

         Puksiirotsad, karabiinid, tööriistad, mootoriõli, tankimislehter

         Veekindel taskulamp, akujuhtmed, varuküünlad, pilsipump

 

ETTEVALMISTUSED:

         Tehniline ülevaatus, hooldus, testimine, tankimine

         Varustuse hankimine, põhjalik pakkimine

Marsruudi planeerimine, GPS programmeerimine, variandid sõltuvalt ilmast ja muudest teguritest

         Omavaheline instrueerimine, tegutsemiskava ootamatuste korral

         Hüvastijätt omaste ja tuttavatega

 

SÜNDMUSTE KÄIK:

         Esimene etapp - 23 km Naissaare põhjatippu kestis juba ligi tunni tänu tugevale lainetusele ja tõusvale tuulele. Sinnani saatis seltskonda ka teenindusjett koos kütusega, et enne otsustavat lõiku paagid kurguni täis tankida, roolis Surfikeskuse vanem-mehhaanik Olavi Sepp, et ka võimalikud tehnilised probleemid operatiivselt lahendada. Ühtlasi kontrolliti üle pagasi seisukord, eriti kuivad kohad.  Jätkati neljakesi, suunaks Hanko kursile jääv väike laid Segelskär kui ainus võimalik tankimiskoht kuhu ühe paagiga oli reaalne välja jõuda. Üllatused ootasid aga juba Naissaare taga.

          Juba mõnesaja meetri kaugusel paistis valge vahutav lainevöönd mis reeglina tähendab madalikku või karisid kus laine murdub sõltuvalt põhja profiilist ja  sügavuste erinevusest. Kuna see tsoon jäi otse kursile ja tekitas huvi, otsustasime otse läbi sõita, kogemused suurtes lainetes sõiduks aga olid erinevad. Tartu mehed on teatavasti rohkem spetsialiseerunud siledale veele jõgedel või järvedel. Lained muudkui kasvasid ja varakult pidi gaasi vähendama et mitte 30 meetri kõrgusele lennata ja sealt kontrollimatult alla sadada. Kaif aga oli juba garanteeritud - sellised hüpped on kõigi jetimeeste unistus ja mitte ainult, sest nagu selgub, on Naissaare taga ka tõeline surfarite paradiis kus lõunakaarte tuultega rullivad ühtlased ja siledad hiidlained pikalt enne murdumist nagu seinad lääne-loode suunast, nagu Kanaaridel või Havaijl. Nüüd kaotas mõnigi kontrolli ja lendas vertikaalis taeva suunas, suurematest rullidest õnnestus ka mööda sõita. Peale äkilist ehmatust suutsid kõik siiski iseseisvalt olukorrast välja tulla ja imekombel jäi kõik ka terveks kui Meelise jalaväänamine välja arvata. Kuigi oli kohutav kiusatus selle kohaliku nähtusega lähemalt tutvuda, jätkati kursil ilma peatuseta, lohutuseks mõte et siia tuleme me kindlasti veel tagasi.

         Järgnes pikk ja raske teelõik. Ilm oli üllatavalt muutlik. Laine kõrgus ja tuule tugevus ning suund muutusid nii tihti et kursi hoidmine oleks nende järgi olnud täielik utoopia. Lisaks vaheldus ka nähtavus - mõnest miilist mõnekümne meetrini. Taevas pakkus kõikvõimalikke pilvi ja udu, rahet ja kõiki vihma variante. Tugeva tuule tõttu lendas vesi näkku nagu survepesurist, tuule suunast sõltuvalt põhiliselt vasakult. Topeltfiltritega prillid muutusid kõlbmatuks ja ühekordsete klaasidega võis liikuda vaid vana äraproovitud sukeldujate võttega: sülita sisse, aja ühtlaselt laiali ja kasta vette - nii iga 15 min. järel. Mõni riskis sõita kohati ilma prillideta ja pidi seetõttu leppima hiljem punaste silmadega nagu küülik. Vaatamata ettevaatlikule sõidule üllatas aeg-ajalt mõni suurem laine mis täiega üle pea lõi, pühkides minema kõik mis ette jäi. Kuna aga kõik mehed olid varem rohkesti prille merre kaotanud, olid need kindlalt päästevestiga ühendatud ja pool tonni vett näkku ning kapuutsi vahelt kalipsosse mõjus igati ergutavalt.

         Kuigi eelnevalt oli kokku lepitud et püütakse sõita ühel liinil väikese külgvahega, osutus see küllalt keerukaks ja raskendas teineteise jälgimist. Isegi kõrvalsõitja leidmisega oli raskusi sest kui üks oli laine põhjas, võis teine sooritada parajasti mitme meetri kõrgust õhulendu laine harjalt. Tihtipeale oli tegu rohkem edasi liikumisega kui sõiduga, niivõrd pidurdas ilm tempot. Marsruudile jäi aga ka kiiremaid ja vägagi nauditavaid lõike, pool - allalainet nagu üle suurte mägede. Mingil hetkel paistis eemalt tõenäoliselt Soome piirivalve laev, mis Aivo arvates püüdis meile visalt järele jõuda, aga tulutult, sest niipea kui ta käiku lisas, hakkasid lained üle kaptenisilla lööma. Ju siis olime me juba varakult sealpool tähelepanu äratanud. Ja pole ka ime, teades, et soovi korral võimaldab nende tehnika radari ekraanilt kasvõi Pirita ranna kajakaid lugeda. Ehk taheti meid hoopis abivalmilt senisele traditsioonilisele Tallinn-Helsinki kursile suunata, teadmata kuhu tegelikult sihime. Kurss võis tõesti kummaline tunduda, veel veidi vasakule ja mitte mingit lootust kuhugi jõuda - ees vaid Estonia hukkumispaik (mis küll ühes tagasitee marsruudivariandis ka esines juhul kui oleksime Turust otse Hiiumaa ringile läinud). Teadsime aga kuhu läheme, vähemalt oma arvates, täpsemalt siiski minu ja navigaatori arvates.

         Selline mitmetunnine hall teadmatus tekitas kõigis loomulikult hulga küsimusi - kui kaua see kestab, kas juba ei paista sihtsaar, kas kurss on ikka õige, äkki navigaator eksib, mis siis edasi saab, aga kui kütust ei jätku?

         Tõeline "survival game" oli aga alles algamas.

 

                   SATELLIITIDE AJASTU

         Siinkohal oleks kohane teha väike kõrvalepõige tehnika tippsaavutuste maailma. Navigatsioon mis traditsiooniliste vahenditega valmistab palju peavalu ka vilunud meresõitjatele muutub lapsemänguks kui appi võtta satelliitnavigaator. See on seade mis vaatamata oma väikestele mõõtmetele (s.o. umbes väiksema mobiiltelefoni formaat) on võimeline imet tegema. Kaheksalt satelliidilt saadavate signaalide abil teeb ta kindlaks oma asukoha maakera mistahes punktis, määrates nii pikkus- kui laiuskraadid ja kõrguse (näiteks mägedes) 15 meetrise täpsusega. Sellele põhiomadusele tuginedes on võimalik kindlaks teha oma kurss, marsruut, liikumiskiirus, kaugus programmeeritud punktidest ja sihtkohta jõudmise aeg, seda kõike olenemata ilmast ja kasvõi pimedas.

         Juba ammu oli mulle selge et jetisafaridel on navigaatorit vaja - juba ainuüksi Tallinn-Helsinki marsruut on seda korduvalt tõestanud. Teatavasti on need ülesõidud eelmistel aastatel ilma korralike navigatsiooniseadmeteta liigagi seiklusterohked olnud. Iga aastaga muutuvad aga safariplaanid järjest mahukamaks. Selles küsimuses tuli appi vana semu ja koolivend Jaak Unnuk kelle firma Jakari kõikvõimalikku meretehnikat maale toob. Jutt sai olla vaid kõige väiksemast professionaalsest seadmest, mida oleks võimalik käe külge teipida. Jeti külge kinnitus ei tulnud kõnesse, kuna hüpetel tekkivad põrutused purustaksid nii kinnitusraami kui navigaatori enda.

         Niisiis, satelliitnavigaator GARMIN GPS 45 (Global Positioning System) - imeriist mille sobivust extreemoludes on tõestanud nii Lahesõda kui Pariis-Dakar ralli - ei karda pakast ega kuuma ja väidetavalt vähemalt pritsmekindel nagu mereriistadele omane. Kuigi programmeerimine võib olla küllaltki aeganõudev, tasub see kuhjaga ära, sest kui mingi marsruut juba ekraanile ilmub on eksimine praktiliselt võimatu. Eelnenud katsetused lähisaartel ja Helsinki marsruudil vaid lisasid kindlustunnet ja nüüd ootamatult tekkinud kerge kondensaat klaasi all ei häirinud, sest seade toimis igas olukorras üllatava täpsusega. Vaatamata erakordselt märgadele oludele tegi aparaat oma tööd laitmatult ka seekord, vaatamata reisikaaslaste korduvatele kahtlustele ja kui esimene Yamaha andis  märku et lülitub kütusereservile, teatas GPS et Segelskär'ini on veel 12,4 km. Siit alates arenesid sündmused kontrollimatus järjekorras. Kui õige pea ka kõik teised reservile lülitusid, oli peaaegu selge, et kütusega me välja ei vea. Yamudesse õnnestus enne starti küll teatud kalde all tankida 50 liitrit ja minu Kawa mahutas umbes 45 liitrit kuid see kohutav kubatuur, 900cm2 ja 1100cm2 tähendab kõige hea kõrval paratamatult ka tohutut bensiinikulu, mis lainetusega veelgi suureneb, kuna pool tööd läheb õhus tühja.  Avamerel tankimine on ka sileda veega peaaegu võimatu, mis siis veel nendes oludes kus mingit märki ilma paranemisest ei olnud, pigem vastupidi. Olin koos GPS-ga teejuhi rollis ja kui kaassõitjad järjest nõudlikumalt mulle lähenesid, võisin teisi vaid sõrmede abil järelejäänud kilomeetritest informeerida. Eks kahetses nii mõnigi nüüd pikki õhulende kus kütust kulub rohkem kõrguse kui kiiruse peale ja püüdis leida ökonoomseima sõidureziimi. Säilitada kontakti veega, et iga turbiini pööre viiks edasi, hoiduda liigsest gaasivajutamisest ja kavitatsioonist.

Veel - 8 - 7 - 6 km.

 

                   KAS VALMISTUME HÄVINGUKS?

         Pukseerimiseks oleme me valmis ja ka minu sadula all on karabiinidega varustatud otsad. Kas aga on millega pukseerida. Veel veidi - 5 km - 4 km. Teistel on suured 38 liitrised lisakanistrid kindlalt ahtrile seotud, vaid minul on ka väiksemaid kütusenõusid. Lähim, 4 liitrine asub aga esikaane all ja selle kättesaamiseks tuleb kogu kuiv pagasiruum avada ja välja tõsta, aga kuhu? Juba luugi avamine on äärmiselt riskantne, laine lööb igal juhul üle ääre sisse, edasi võib uppuda kogu pagas koos jeti endaga. Sellisel hetkel ei lohuta eriti teadmine et jett siiski pinnale jääb tänu rohketele ujukitele, mis on kindlaks ehitusnormiks selliste sõidukite puhul. Kui mootor upub on sõit lõppenud. Kas võiks neis oludes abi olla kaasa võetud elektrilisest pilsipumbast? Mida teeme kui ees seda pisikest laidu ei ole? - 3 km. Meri vahutab ümberringi. Miks? Ega tuul ometi nii tugev ei ole? Ei, see on midagi palju hullemat - lamedad, siledad ja salakavalad karid, kivised "killerid" mida ehk sileda vee korral ei märkakski, mürisev laine murdumine ja kaootiline vahumöll aga reedab need ootamatud õnnetusetoojad just seal kuhu neid kõige vähem vaja on. Kütuseta jetist ei jääks mitte midagi järgi kui ta allatuult triivides sellisele hävingule satuks. Kas tõesti navigaator petab. See pole võimalik. Nüüd peaks juba paistma. Noh - Kurat ! (Et mitte tegelikke sajatusi avalikustada)

         Ja siis lõpeb mul endal kütus - tõstan käe märguandeks aga teised on sellest juba  aru saanud!

 

                   PÄÄSEMINE VÕI MITTE?

         Peatame mootorid et kütust säästa ja kobame udust horisonti - ta peab siin olema - peab - ja siis nagu mingi ime läbi, seal ta ongi, kuigi vaevumärgatav ja väike aga konkreetne,  isegi päris kõrge majakaga - Segelskär, meie pääsemine. Nüüd on vaja kuidagi sinnani jõuda, vahemaagi on vaevalt paar kilomeetrit. Aivo liigub ühe väikese lähemaloleva laiu poole lootuses seal oma aparaat ära tankida, õige pea aga suundub ka Segelskäri suunas ja kustub poolel teel nagu minagi. Starteri ringi ajamine ei aita, mida ei ole see on kütus, mida aga veel on seda tuleb säästa - näiteks akut. Oleme Reimoga juba liikuma saanud. Olin varem veidi mures nende pukseerimiste pärast, vaid pisieksimus, köis satub vee sissevoolu ava ette ja on hetkega ümber turbiini võlli kust seda naljalt enam kätte ei saa. Õnneks oli Reimo väga hoolikas. Ilmselt on ka temal sellelaadseid varasemaid kogemusi. Veesuusa köis tundub algul pikk ja tülikas aga minu puksiirots oleks kindlasti liiga lühike nendes oludes. Reimo liigub mõõduka kiirusega aga kindlalt. Kuna tema lülitus reservile kõige viimasena, on tal kõige suuremad eeldused pukseerijana. Mina tegelen navigaatoriga, üritan ülejäänute asukohta fikseerida ja uurin lähenevat saarekest et sobivat tankimiskohta selgitada. Meelis on juba ette jõudnud ja tiirutab ühe koha peal meid järgi oodates. Lähemale jõudes peame tõdema et peaaegu kogu kallas on püstloodis kaljusein. Üksik majagi on kaljude otsas, huvitav kuidas häda korral sinna pääseks ja kas seal üldse kedagi oleks? Pealetuule küljest pole mõtet selle lainega üritadagi. Isegi tuulevarjus on lainetus väga tugev ja meie esimene katse rahulikumat nurgatagust leida lõpeb põgenemisega viimasel hetkel enne kui laine mind kiviseina vastu tahab paisata. Pole midagi ebameeldivamat kui kaljude vahel puksiiris olla ja paarimeetrise amplituudiga üles-alla õõtsuda võimetuna kuhugi poole iseseisvalt liikuda. Ka Aivo olukord polnud sel hetkel kadestamisväärt - ootad ja triivid loksudes allatuult lootuses, et abi jõuab enne kui vaateväljalt kaod või karidele satud - selline võimetu üksindus olevat päris piinarikas, kõigele lisaks võib loksumine ka tõsiseid tasakaaluhäireid põhjustada, et siinkohal mitte merehaiguse üksikasju hakata analüüsima. Oli selge et teisel katsel peame eksimatud olema ja kiirelt tegutsema, muidu riskime väga paljuga. Jetid tuli kuhugi fikseerida ja näis et peab ohverdama veidi nende välimusest. Ainsa variandina hakkas silma lõhe mille laius ja profiil näisid sobivat meie V-põhjaliste jettide toetamiseks. Suutsime Reimoga oma jetid kuidagi paika panna, kasutades ära aeg-ajalt tõusvaid veemasse. Meelis aga leidis huvitava koha veidi eemal ja saavutas samuti lainete abil kõrge koha kalju peal.

 

                   BENSIINI - JA RUTTU!

         Meie alustasime kiiruga tankimist terava ja libeda kivi otsas, iga liigutust pingsalt koordineerides ja kui Meelis rõõmsalt meie juurde jõudis avastasime et tema jett on lahti pääsenud ning lained üritavad seda vahelduva eduga teise kalju otsa visata. Ta kahlaski kohe tagasi et päästa mis pääata annab ja sai viimasel hetkel jaole. Minu jett sai esimesena tangitud, õnnestus ka väike kanister pagasi alt kätte saada ning ma kiirustasin kohe Aivot otsima, kanister näpus, vabastades koha tankimiseks Meelisele. Kui kaljude vahelt välja sain võtsin kursi sinna kuhu mälu järgi oleks pidanud Aivo jääma aga meri oli tühi. Liikusin edasi ja pingutasin veepritsmetes silmi allatuule kursil kuid ei näinud mitte midagi peale vahuste karide. Ega ta ometi üle nende ei jõudnud triivida? Isegi sellisel juhul peaks siiski midagi vee pinnal näha olema. Päästevest oli tal küll ainuke värviline riietusese. Sellises olukorras oleks erksatest neoontoonidest kõvasti kasu. Juba hakkasin pead kaotama kui äkki teda märkasin, hoopis teises kandis, tugevalt paremal ja allatuule. Loomulikult - kuidas ma kohe ei taibanud, peale tuule ja lainete on ju ka hoovused olemas ja vahel küllaltki tugevad, eriti selliste kaljude vahel. Esmapilgul ei saanud aru kas ta on jetiga või üksi aga lähemale sõites rahunesin, kõik näis normis olevat. Muidugi ei olnud veel kindel kui palju on vett lainega õhuavade kaudu mootoriruumi sattunud. Ainult pööretel töötava mootoriga tühjendab turbiini vaakum jeti veest. Kui olin peale mõningast keerutamist kanistri suutnud Aivole üle anda, asus ta tankima. Õnneks on Yamahal bensiini kork suhteliselt kõrgel, keskel ja peaaegu käe ulatuses. Küsimus on vaid tasakaalus. Kui ta oli korgi hammaste vahele võtnud ja üritas valama hakata, soovitasin talle omadest kogemustest kanistri paagi ava peale täiega tagurpidi keerata, nii läheb lõppkokkuvõttes vähem mööda ja tankimine on kiirem. Kui nüüd jet ümber läheb, on vesi paagis. Siiski operatsioon õnnestus ja me suundusime tagasi teiste suunas, vältides tülikat pukseerimist. Leidsime sobiva lahenduse kitsastes tingimustes nii, et lasime end lainel üle kaljuserva tõsta, pisikesele siselombile otse teiste kõrval. Nüüd võis kindlamalt lõpuni tankida ja isegi kergelt aja maha võtta, ühe käega küll pidevalt jetti julgestades. Kohe sai ka nalja. Pidime naerust lõhkema kui Aivo meile oma läbielamistest jutustas. Nimelt olid tema tankimisplaane enne bensiini lõppemist takistanud peale murdlainete ka hülgepere kes kividel aega parajaks tegi ja kui üks suurem  tegelane oma tohutu kolu jetist paari meetri kaugusel veest välja pistis otsustas Aivo, et on aeg ära liikuda - mine tea äkki taat paneb pahaks. Siiski ei osanud keegi meist vastata küsimusele, kas hülged sellises situatsioonis ka agressiivsed võivad olla?

 

                   HANKO - 25 km

         Peale kiiret pagasi ja jettide ülevaatust startisime järgmisele etapile, täis enesekindlust sest navigaatori järgi oli Hankosse vaid 25 km ja bensiinipuudus meid enam ei ähvardanud. Ka kahtlused et turbiinid on kaljudel viga saanud osutusid asjatuks, täpsemalt öeldes - meil lihtsalt jälle vedas. Möödusime kaljulistest karidest päris lähedalt, nautides karmi vaatepilti ja tundes end olukorra peremehena. Saarekesi ja laidusid tuli aina juurde ja jälle juhatas navigaator eksimatult teed kuni tolli ja passikontrollini, vaatamata tabloole tekkinud kondensaadile. Saarte varjus õnnestus isegi päris kiiret sõitu teha. Seni kui võimuorganid jette ja veel kuivi passe uurisid ning kõikvõimalikke tobedaid küsimusi esitasid, õnnestus mobiiltelefonide abil ka omakseid ja sõpru asjade käigust informeerida. Nad olidki juba päris paanikas. Aivol ei vedanud jälle tehnikaga. Naissaarel andis vee tõttu otsad fotoaparaat mis tal väidetavalt veekindlas rinnakotis oli. Nüüd oli järg GSM telefoni käes mille paigutamine akuboksi veaks osutus. Ka sinna muidu kuiva kohta oli mingil moel vesi pääsenud ja selle Ericsoni tehnikaime võis maha kanda. Reimo telefon oli küll kaugemale, veekindlasse tulekustuti ruumi pakitud, aga peale lisakanistri eemaldamist sai sellele ligi ja see aparaat oligi põhiline edaspidine sidevahend, isegi varuaku oli pidevalt käigus. Igaks juhuks vahetasin GPS-i ka uued alkaline patareid sest viimane teade tablool hoiatas madalast pingest. Kerge lõdvestus, jook, mõned muljed ja naljad ning lõbusalt edasi. Yamahad olid üllataval kombel suutnud peaaegu kogu suure õlipaagi ära rüübata nii et ka õli tuli lisada. Enne kui kurss Turu saarestikku võtta pidime siiski väikese lisapoogna tegema sest lähim bensiinijaam asus veidi eemal. Kuigi tankisime vaid põhipaakidesse mis ei olnud sugugi tühjad, meenutas 800.- margane bensiiniarve halastamatult, kuhu maale oleme saabunud. Tsivilisatsioon oli aga vahelduseks päris meeldiv ja andis tuge järgnevaks etapiks.

 

                   KAS TÕESTI OMAPEAD ?

         GPS vedelkristallmonitorile oli ilmunud kummaline vertikaaljoon mis aga tema tööd sugugi ei näinud häirivat. Otsustasin teisi mitte asjatult selle seigaga vaevata ja sõit jätkus. Olime parasjagu nii kaugel et selja taga oli näha vaid uduvines vesi kui mulle hakkas silma navigaatori passiivsus. Tavaliselt näitas ja korrigeeris ta pidevalt minu asukohta ideaalkursi suhtes, nüüd aga oli pilt küll ees aga kursi muutustele ta ei reageerinud. Et kahtlusi hajutada tegin peaaegu 90 kraadise pöörde, aga Garmini poolset reaktsiooni ei järgnenud, vähe sellest, ekraanile ilmus teade et antenni signaal on nõrk. Jäin seisma, lülitasin GPS-i välja ja uuesti sisse, kontrollisin antenni liidet, raputasin sealt vett välja ja proovisin uuesti. Käivitusreziimil ei suutnud mu GPS satelliite lokaliseerida. Ekraan hakkas tuhmuma. Kas lühis? Seni olin teda kasutanud vaid mõnetunnistel safaritel ja mitte nii äärmuslikes tingimustes, nüüd aga olime juba 8 tundi järjest lausvee käes olnud. Poisid keerlesid ammu närviliselt mu ümber ja ma olin sunnitud  konstateerima fakti, et käesoleval hetkel minu kuulus navigaator - meie kõige tähtsam abivahend, ei toimi. Telefoni teel ei suudaks mitte keegi meie kurssi korrigeerida. Kahjuks ei olnud täpselt teada kui kaua ja kui valesti me olime ilma GPS-ta sõitnud aga mina ei kaotanud lootust tema taastamise suhtes. Siis meenus mulle äkki et olin millegipärast kile sisse kaasa pakkinud ka A4 koopia kogu meie marsruudi kaardist. Kui nüüd selle välja otsisin venisid poiste näod väga pikaks, nende jaoks oli see kiviaeg. Kuna olin programmeerinud marsruuti väga põhjalikult ja kulutanud kaartide taga istudes palju aega, mäletasin peaaegu kogu marsruuti peast. Siinkohal tänusõnad Tiit Haagmaale ja härra Toomarale kes mind vastava materjaliga olid varustanud.

 

                   KUHU NÜÜD ?

         Õnnestumiseks oleks ehk piisanud mingist pidepunktist sellel teel. Olime aga juba kõrvale kaldunud - vist, ja tõenäoliselt lääne suunas. Järelikult on vaja õigele kursile jõudmiseks senisest paremale hoida. See ei olegi nii võimatu kui saarte abil endale vajalikud liitsihid luua - vähemalt teoreetiliselt. Kas selles õnnestuks ka teisi veenda? Igal juhul tuleb seni kuni veel paanikat ei ole tekkinud enesekindlalt edasi liikuda, aga mis suunas? Pikalt ei ole aega mõelda, segadus süveneb niigi. Valguse järgi mis pilvedest läbi kumab oletan kust tulime ja kuhu peaks liikuma. Fikseerin kursi ühe kaugema saare suhtes ja annan gaasi, teised ka. Mõne aja möödudes peatun, uurin kaarti, otsin sarnasust ja tõmban paralleele - pole seda moodigi. Võtan uue sihi ja annan tuld, teised järgnevad. Kuigi ümbrus on vaheldusrikas ja huvitav, on tingimused endiselt karmid, saared aga on kõik asustamata. Uurin juba mitmendat korda oma primitiivset kaarti maailma kõige suuremast saarestikust, leidmata vähimatki sarnasust marsruudil asuvate saartega. Järsku tõmbub taevas tumedaks ja hakkab tugevalt sadama. Kuigi kell ei ole veel kuuski, tundub nagu kohe algaks öö. Nüüd saab poistel mõõt täis. "Kaua see jama kestab", "Lõpetame selle pulli ära","Mul on siiber", "Lähme tagasi", "See nali hästi ei lõpe", "Bensiin saab ka otsa".

 

                   MÄNG EI OLE VEEL LÕPPENUD

         Minu argumendid, et Hanko leidmine ei pruugi lihtsam olla, et me oleme varustatud igat liiki sidetehnikaga ja tõenäoliselt hästi nähtavad soome merepäästeradaritel ei kõla kuigi veenvalt. Kuna avamerel oli igasugune katkestamine ja tagasikeeramine välistatud, hoidis see asjaolu meid kindlalt ka koos kuni Hankoni. Nüüd aga on taganemine tegelikult täiesti reaalne, võimalik et liigagi lihtne. Pakun siiski välja liikuda igal juhul edasi lootuses leida võimalus teed küsida. Ka tanklaid peaks tee peale jääma. Poleemika aga ei lõpe ja võtab üha absurdsema ilme mida veelgi rõhutab ümbritsev ilm. Kuigi seisan enda ettepaneku eest kindlalt, tean et kui kasvõi üks meist siiski otsustab tagasi keerata, peame seda kõik tegema. Olukord on pingeline ja aeg mis muutub üha kallimaks muudkui kulub. Et mitte päris ummikusse joosta on vaja lahendust, ja kohe. Riskin ja panen gaasi põhja. Kui mõne aja pärast üle õla vaatan on kõik kohal. Karm võte, aga lahendab selleks korraks olukorra. Ka ilm läheb kuidagi valgemaks. Mõne aja möödudes arvan ära tundvat koha kaardil mis viib õiges suunas. Häda on ju selles et kõik saarekesed on kaardil pealtvaates, meie ees aga siluetina ja teineteise varjus. Võimatu jama. Aga siiski - saarestik näib tihenevat ja meie suureks rõõmuks võib kauguses märgata tsivilisatsiooni märke - purjekaid, algul ühte, siis teist ja lõpuks õige mitut. Tuju paraneb kõigil märgatavalt ja üllatavalt ka ilm. Saarte varjus lainetus muudkui väheneb ja kiirused tänu sellele suurenevad. Kui sajaga saarte vahele kihutame, leiame eest täiesti uue maailma. Rannad on suvilaid täis, veesõidukeid leidub igat masti ja isegi sadamaid on päris tihedalt. Esimese ähmiga ei teagi keda oma muredega rünnata.

 

                   JOKKIS TEEJUHID

         Valin lähima väikese mootorpaadi koos vanema abielupaariga, sõidan ettevaatlikult ligi, tutvustan meid, meie plaane ja küsin Turu suunda ning lähimat bensiinijaama selles suunas. Kuna onu on juba laupäevaõhtuses "vormis", on ta ülilahke, juhatab lausa kaardi abil ja loeb ette terve rea tundmatuid rootsikeelseid kohanimesid kust peaks kuhugi edasi keerama, nagu tunneks me seda kanti juba lapsepõlvest. Et asja mitte keeruliseks ajada tänan kiiresti abi eest, jättes meelde vaid olulisema. Selgub et me väga mööda ei pannudki ja kuigi olime edela suunast päris suure ringiga tulnud, olime õigele kursile päris lähedal. Turu laevateele jõudes läks sõit lõbusalt ja tõesti õnnestus mõned lõigud ka puhtalt mälu järgi läbida. Leidus ka kultuurne tankla, kus me millegipärast jälle lisanõudesse ei tankinud. Kahjuks ei olnud seal toitlustust, see oleks ära kulunud sest keegi polnud hommikust saati midagi söönud. Meid taheti küll lähimasse restorani juhatada aga see hea mõte ei klappinud kuidagi meie ajakavaga. Sihtkohta oli veel palju maad.

 

                   TURU SAARESTIK, MÜSTIKA

         Oleme sõitnud oma arvates küll kõikvõimalikes tingimustes aga siin üllatused ei lõpe. Sõidame nagu muinasjutus. Vesi on sile kui peegel, ümberringi on männimets mille lõhnabuketti täiendavad lõkke, suitsu ja söögiaroomid. Kiirusepiirangut ei ole. Vee pealt avaneb suurepärane vaade privaatrandadele ja erahäärberitele koos pisisadamate ja luksuspaatidega. Mõni villa on vaid veidi väiksem saarekesest millel ta asub. Huvitav mis siin kesksuvel toimub? Oleme sunnitud aeg-ajalt otse mõne "mökki" hoovi sisse sõitma et mitte jälle ära eksida. Ollakse küll väga imestunud aga heatahtlikud. Mõned teejuhatajad saavad hästi aru jettide võimalustest ja juhatavad kätte eriti kitsad ja madalad kuid ka otsemad lõigud - müstiline. Siin ei saakski millegi muuga liikuda. Käänulisemates kohtades peab kiirusega ettevaatlik olema. Millegipärast ei kohta me mitte ainustki omataolist jetimeest. Huvitavad on kitsad läbisõidud autoteede ja sildade alt. Paiguti tuleb ette ka avatumaid kohti kus kiirus langeb jälle kuna laine on piisavalt kõrge ja loomulikult kõige ebasoodsamast suunast, otse vastu. Järsku on ümbrus jälle inimtühi ja nõuandjaid pole kuskil näha. Hakkab hämarduma. Kui kavatsen harjunud liigutusega vesti taskust kaardi võtta, selgub et hirmsa kihutamise ajal on tuul selle minema viinud. Iseenesestmõistetavalt on ka bensiininäidikud miinimumi langenud.

 

                   PUNASED LAEVAD TEAVAD KUHU SÕIDAVAD

         Aivo juhib tähelepanu asjaolule et punane Viking Line vilgub saarte vahel. Tähendab, Turu - Stokholm liin, aga võib-olla hoopis Naantali, aga kas tuleb või läheb? Tormame edasi ja kui laev meie selja tagant läbi sõidab, otsustame igaks juhuks siiski veenduda kuhu ta läheb. Poisid jäävad kütust säästes ootama, mina võtan kursi silmapiiril asuvale ainsale kreenis purjekale mis peale suure laeva ainsana meie vaateväljas tsivilisatsiooni esindab. Sõidan alltuule poordi ja karjun läbi mere- ja mootorimüra lühiversiooni oma standardtekstist. Veendun lõplikult et kaineid mehi ei näi laupäeva õhtul Turu saarestikus olevat ei maal ega merel aga saan siiski teada tähtsaima - Silja sõidab Turusse ja otse mööda Ruissalost, mis ongi meie sihtpunkt. Tänan kiiruga, lendan minema ja ise mõtlen, kas tõesti peame sihtpunkti venima suure laeva sabas. Laev aga on juba kaugel ja peab kiirustama et talle järgi jõuda. Õnneks märkavad ka teised minu uut kurssi ja teevad sellest loogilised järeldused. Kuigi pingutame kõigest väest, kaob laev üllatava kiirusega saarte varju ja võime tema marsruuti vaid oletada. Nähes vasakul suurepärast varjulist liivaranda, otsustan väikese vahepeatuse teha. Mul on nimelt veel kaks 4 liitrist kütusenõud hädareservis. Sirutame veidi koibi, tangime, jättes ühe nõu siiski veel reservi, joome jalgratturi pudelist vett, mida veel jätkub, kirume aja nappust, väsimust, pimeduse saabumist, jahedust ja kõike muud võimalikku. Isegi metsapeatust pole aega teha, selleks peaks täielikult lahti riietuma - kannatame, palju pole ehk jäänud.

 

                   ÜLLATUSED ENNE FINAALI

         Meelise jeti lenks loksub imelikult külje suunas. Peale kattepaneeli eemaldamist selgub et keevitus on järgi andnud, kohe murdub. Teha pole midagi. Slepis jõuab alati sõita, seni aga peab ettevaatlikult omal jõul püüdma edasi liikuda. Mina liigun ees ära et teed küsida, hinges kerge lootus veel ka punast ahtrit näha. Laevast aga pole enam lõhnagi, samas saan väärtusliku vihje, et meie sihtkohta on veel vaid 3 - 4 miili. Selle peale kustub mul teadaolevatel põhjustel mootor. Kohe on poisid ka kohal ja kallaski siinsamas. Seekord veab mind Aivo, teised lähevad vaikselt edasi. Tühjendan viimase nõu, jättes siiski veel tilga põhja. Nüüd peaks ehk välja vedama. Teised on küll reservil aga üldine arvamus on et jätkub. Ees hakkab paistma Ruissalo hotell, järgmine laht on meie. Poisid seisavad umbes üks kilomeeter enne finishit, ühel kütus otsas, teisel kütust küll aga rool pooleks. Paistab lipurivi, suur õlletelk, võistlusrada ja pikk jetirivi - milline kergendus. No nüüd ei tohiks enam kütusehätta jääda. Lähenen rannale ja kustun 50 m enne liivariba. Selle maa võib lõppude lõpuks ka ujudes läbida. Lükkan jetti enda ees, vesi on soe. Rannal tekib väike segadus, keegi ei taha uskuda kust tuleme. Mõni meist lõpetab omal jõul, mõni puksiiris, ka viimane kütusetilk leiab oma otstarbe.

 

                   NOH, SÄGAD - KOHALE JÕUDSIME !

         Kõva jalgealune pakub huvitavat vaheldust. Kui saunalavale horisontaali saame on väljas kottpime. Kuskilt leiame veel viimased Isostari tooted mis lähevad vennalikult jagamisele. Meid käiakse jõllitamas nagu mingeid tulnukaid. Söök mida pakutakse ei maitse millegipärast, vist ülekoormusest. Peab ennast tõsiselt tagant sundima et mitte sauna pingile ära kustuda. Väsimus on tappev. Õieti ei jaksa rääkidagi. Kella vaadates selgub et oleme üle 12 tunni järjest roolis võidelnud. Kas iseenda või loodusjõududega, jäägu igaühe enese otsustada.

 

                   PUHKAKS VEIDI

         Asjatundjad kommenteerisid peale pikemat mõttepausi meie ettevõtmist üheselt: "Peab tunnistama, et olete ikka päris segased kui sellise reisi ette võtsite".

         Peale läbielatud karmi kogemust puhkasime järgmisel päeval jälgides huviga Põhjamaade Meistrivõistlusi, nende korraldust ja pidades soome kolleegidega plaane järgmise hooaja ühisüritusteks. Muuhulgas oli suur huvi võimaliku "Hansa Cup - 96" korraldamise vastu Eestis, kus peale Põhjamaade oleks esindatud ka kogu Baltikum.

         Suurekubatuuriliste "Runabout" jettide vähesuse tõttu põhjamaades ei olnud meie "loomad" nendel võistlustel esindatud. Kahjuks ei loeta Eestit ka põhjamaade hulka, vähemalt spordis nagu selgus. See asjaolu aga ei vähendanud sugugi kohalolijate huvi meie ettevõtmise, sõidukite ja üldse selle spordiala vastu.

         Tagasisõiduplaanidest jettidega olime sunnitud loobuma väga mitmel põhjusel. Kuigi marsruute eksisteeris mitu varianti küll Hiiumaa, küll Osmussaare kaudu, oleks Jaak Unnuki poolt lubatud uue navigaatori kohaletoimetamine ja uuesti programmeerimine veninud liig pikale. Raskusi oli ka roostevaba keevituse korraldamisega puhkepäevadel. Ettevõtlikele meestele on teatavasti kõige kallim aeg, mida täielikult ei korva ka intensiivne mobiilside. Jõudsime peale tuliseid vaidlusi siiski kokkuleppele et ohverdame paar lisapäeva kas kõik koos või mitte keegi. Otsusele pani punkti Meelise tõusev palavik. Selleks korraks aitab. Hiiumaa ringile jõuab alati. Pilk aga eksleb mõttes juba Gotlandi suunas.

 

         Jätsime endast maha kummalise aga kindla jälje ja mitte ainult kõrvaltvaatajatele. Midagi oli toimunud ka meis endis.

         Kui vähe on vaja et kõik pöörduks totaalseks hävinguks?

         Kui vähe on vaja et kaosest välja tulla?

         Kui vähe on vaja selleks et muuta pingerida meie väärtusskaalal?

         Kui vähe on vaja et elust rõõmu tunda?

         Kas tõesti on selle kõige mõistmiseks vaja nii ekstreemseid katsumusi?

 

Ellu jäime - seekord !

 

Paap Kõlar                                                   September, 1995, Tallinn

mikare.net